Emotsioonid elavad kehas: kuidas tunda turvaliselt, mitte kinni jääda

Autor Nisarga Eryk Dobosz · 27. oktoober 2026

Me kõik sünnime võimega tunda. Seda ei pea õppima – see on inimeseks olemise tuum. Ja meie emotsioonid ei ole kunagi paigal. Nagu aastaajad siin Eestis, muutuvad need kogu aeg: hirmust vihaks, kurbusest rõõmuks, pimedast talvest heleda jaanipäevani ja tagasi.

See liikumine on loomulik. Tsükkel on meil kõigil sama, kuid see, kui kaua iga emotsioon kestab ja kui tugevalt me seda tunneme, sõltub meie isiksusest ja sellest, mida elu on toonud. Kui tuleme tagasi praegusesse hetke – siia ja praegu, kehasse –, tuleme tagasi südamesse. Ja seal elab õnn.

Kuidas me õpime mitte tundma

Juba esimestel eluaastatel õpime, millised emotsioonid on teretulnud ja millised mitte. Laps märkab kiiresti: kui ma naeran, naeratavad teised. Kui ma nutan, muutub keegi närviliseks. Kui ma olen vihane, saadetakse mind oma tuppa.

Et olla armastatud ja kuuluda, hakkame osa endast peitma. „Suured poisid ei nuta.“ „Ära ole nii dramaatiline.“ „Ole hea tüdruk.“

Aastatega muutub allasurumine automaatseks. Kaotame võime täielikult tunda ja väljendada, eriti neid tundeid, mis on seotud valusate kogemustega – olgu see arengutrauma (mis toimus aeglaselt, lapsepõlve aastate jooksul) või šokitrauma (äkiline sündmus, nagu õnnetus, kaotus või vägivald).

Kas emotsioonide väljendamine on alati hea?

See on oluline küsimus. Aus vastus on: mitte alati.

Et mõista, miks, vaatame autonoomset närvisüsteemi. Kui miski meenutab kehale vana ohtu, reageerib närvisüsteem automaatselt ühega kolmest ellujäämisreaktsioonist: võitle, põgene või tardu. Traumatöös nimetame seda vahel „traumakeerisesse“ tõmbumiseks. Sama lein, sama viha, sama hirm korduvad ikka ja jälle – isegi kui praegu ei ole mingit tegelikku ohtu.

Lihtsalt viha välja karjumine või tundide kaupa nutmine ei pruugi seda tervendada. Vahel see hoopis süvendab vagu.

Keerisest praegusesse hetke

Võti on märgata emotsiooni kvaliteeti. Kas see on värske, esmane tunne selle kohta, mis toimub praegu? Või on see vana, „päästikuga“ käivitunud reaktsioon, mis tõmbab mind minevikku?

Kui märkame, et oleme keerises, juhime end – või klienti, kellega töötame – õrnalt tagasi stabiilsusesse. Tagasi keha ressurssidesse: jalad põrandal, hingamine, käe soojus, ruum meie ümber. Tagasi praeguse hetke turvalisusesse.

Siis juhtub midagi huvitavat. Emotsionaalne laine muutub väiksemaks ja hallatavamaks. See võib olla sama emotsioon – sama kurbus –, kuid nüüd tõuseb see turvalises ruumis ja me saame seda kogeda teisiti. Uppumise asemel sõidame lainel. Iga kord, kui see juhtub, kasvatab närvisüsteem natuke rohkem vastupidavust.

Seda ma emotsionaalse integratsiooni all mõtlengi: mitte tunnetest vabanemist, vaid võimet neid täielikult tunda ja samal ajal kohal olla.

Minu enda teekond

Aastaid tagasi algas mu vaimne otsing väga lihtsast soovist: tahtsin jälle tunda. Mu elu oli muutunud halliks, ühenduseta ja tühjaks. Väliselt oli kõik „korras“, aga sees ei tundnud ma midagi.

Nii otsustasin vaadata oma lapsepõlvehaavu ja taasühenduda oma päris emotsioonidega. See teekond viis mind meditatsiooni, hingamistöö ja kehatöö juurde – ning lõpuks tööni, mida teen täna biodünaamilise hingamistöö ja trauma vabastamise süsteemi (BBTRS) ning müofastsiaalse energeetilise vabastamisega (MER).

Võib-olla tunned end selles ära. Võib-olla tunned sinagi kutset sellele teekonnale.

Väike harjutus

Proovi seda kohe, üks minut:

• Sulge silmad ja too tähelepanu oma kehasse ja hingamisse.
• Küsi endalt pehmelt: mida ma praegu tunnen?
• Ära otsi õiget vastust. Võib-olla on see väsimus, pinge rinnus või mitte midagi selget.
• Tunne oma jalgu maas ja lase hingamisel olla aeglane.
• Mis iganes seal on, ütle endale: see on teretulnud.

Anna endale hetkest hetkesse luba tunda ja väljendada seda, mis on tõene – ausalt ja armastavalt.

Mida ma olen näinud

25 aastat kehaterapeudina ja alates 2009. aastast hingamistöö juhendajana olen töötanud tuhandete inimestega Tallinnas ja paljudes riikides. Ikka ja jälle näen sama: kui inimesed avavad ukse ehedale emotsionaalsele väljendusele ja kohtavad oma tundeid kaastunde, mitte hinnanguga, hakkab elu vastama. Suhted muutuvad soojemaks. Keha lõdvestub. Uni paraneb sageli. Tuleb rohkem energiat ja värvi.

See töö ei asenda psühhoteraapiat ega arstiabi, kui neid on vaja – kuid võib neid ilusasti täiendada.

Sinu emotsioonid, mida tunned oma keha turvalisuses, on uks sinu tõelise mina juurde. Kui soovid sellel teel tuge, on meie hingamistöö seansid ja BBTRS-koolitused Body Awareness Institute'is Eestis turvaline koht alustamiseks.

Nisarga Eryk Dobosz on kehaterapeut ja koolitaja (BBTRS®, MER®, BCST, Lomi Lomi) ning Body Awareness Institute’i asutaja. See artikkel on mõeldud harimiseks ja enesehoiuks. See ei ole meditsiiniline nõuanne ega asenda arsti või terapeudi abi.