Miks loodus on alati olnud minu ravim
Kujutle last jalgrattal, vabakäigul juulikuisel metsarajal alla veeremas. Päike murdub läbi võrade kuldsete välgatustena. Tuul näol. Pärastlõunases kuumuses soojeneva männi vaigumagus lõhn, segunemas tolmu ja tema enda naeru heliga. Pole sihtkohta ega kella, ainult puhas elavus väljas olemisest, üksi puudega ja täiesti vaba.
See laps on ikka veel kusagil minu sees. Ja loodus on sellest ajast olnud minu suurim ressurss.
Viieaastasest saati
Kui olin viieaastane, kolisid mu vanemad meie pere, sealhulgas minu ja mu venna, metsaserva majja. Seal ma kasvasin, peaaegu igast aknast puudele vaatega. Vaatasin, kuidas need lehti langetasid ja pungi ajasid, tumenesid ja lõõmasid, jäid paljaks ja täitusid taas: neli aastaaega kordumas nagu aeglane hingetõmme, mida kogu mets koos tegi. Iga kord, kui tundsin end lahtiühendatuna – iseendast, rõõmust, oma energiast –, tõi loodus mu tagasi. Mitte metafoorina. Sõna otseses mõttes: jalutuskäik väljas, käed mullas, pilk silmapiiril, ja miski minus kalibreeris end ümber.
Mu vaimsel teekonnal ei kadunud see lähedus kunagi. Nii et kui olin 2008. aastal Indias ja saabus aeg saada uus nimi, oli tegelikult ainult üks suund. Võtsin nimeks Nisarga, mis tähendab sanskriti keeles loodust. Mitte sellepärast, et tahtsin loodust romantiseerida, vaid sellepärast, et see oli juba vaikselt saanud pinnaks, millel seisin.
Nüüd: Lesbos
Tänapäeval elan Lesbosel, Kreeka saarel, mis tundub paradiisina just sel põhjusel: saan olla õues peaaegu iga päev aastas. Tantsida lageda taeva all. Ujuda meres. Joosta rannikuradadel. Jalutada puhtast jalutamise rõõmust. Töötada aias mullaga, käed mustad, päike seljal. See ei ole „päris elu“ kõrvale pressitud vaba aeg. See lähedus loodusele ongi minu elu ja usun, et see annab meile kõigile rohkem eesmärki, rohkem rõõmu ja väga võimalik, et ka rohkem eluaastaid.
Loodus ei ole kunagi paigal: koherentne hingamine
Siin on midagi, mille üle tasub mõtiskleda: loodus ei ole kunagi staatiline. Jõed liiguvad. Lehed pöörduvad. Mõõn ja tõus vahelduvad. Kõik elav võngub, hingab, liigub tsüklites. Arvan, et just seepärast hõlmavad meid kõige enam toetavad praktikad rütmi ja liikumist, mitte jõudu või kontrolli.
Võtame koherentse hingamise: sissehingamine 5,5 sekundit ja väljahingamine 5,5 sekundit. See kõlab peaaegu liiga väikese asjana, kuid see rahulik rütm on üks paremini uuritud vahendeid närvisüsteemi rahustamiseks. Umbes 5,5 hingetõmbe juures minutis lähevad sinu hingamine, vererõhu rütm ja südamelöögid faasi – seisundisse, mida teadlased nimetavad resonantsiks. See viib keha stressist taastumisse ning uuringud on näidanud mõõdetavaid paranemisi südame löögisageduse varieeruvuses, stressihormoonides ja isegi kognitiivses võimekuses juba mõne nädala harjutamise järel.
Ma ei arva, et on juhus, et meid kõige paremini reguleeriv rütm on aeglane, tsükliline ja ühtlane – samad omadused, mis iseloomustavad metsa, ookeani või aastaaega. Kui me nii hingame, ei leiuta me nippi. Me meenutame rütmi, mida loodus on kogu aeg kasutanud. Sellise hingamisega töötame BBTRS® koolitusel.
Teadus jõuab järele
Kuulsin dr Zach Bushi sellest esimest korda rääkimas intervjuus saates The Joe Rogan Experience. Bush, sisehaiguste, endokrinoloogia ja hospiitsravi alal kolmekordselt sertifitseeritud arst, on veetnud suure osa oma karjäärist uuringutele tuginedes näidates, et inimese tervist ei saa lahutada meie seotusest looduskeskkonnaga. Ta toob välja, et sellised praktikad nagu metsakümblus nihutavad närvisüsteemi mõõdetavalt sümpaatilisest „võitle või põgene“ olekust parasümpaatilisse taastumisse, mis on osaliselt põhjus, miks metsakümblus (shinrin-yoku) sai Jaapanis osaks rahvatervisest.
Loomuliku valguse uuringud räägivad sarnast lugu. Tuntud Colorado Boulderi ülikooli uuring leidis, et üks nädal telkimist ilma kunstliku valguseta pärast pimedat piisas, et sünkroniseerida inimeste sisekell taas päikesetõusu ja -loojanguga. Järeluuring leidis, et isegi üks nädalavahetus õues nihutas inimeste melatoniini ajastust märkimisväärselt. Meie keha kuulab endiselt looduse signaale, isegi kui oleme lõpetanud oma signaalide saatmise.
Iidne teadmine
Ammu enne, kui sellel oli mõni uuring kõrval, teadsid kultuurid üle maailma seda oma luudes. Havai traditsioonis ei ole loodus taust, vaid peategelane. Palved, hula ja mele (laulud) on põimitud otse maast, ookeanist, tuulest ja vulkaanist. Need jutustavad loo kultuurist, mille identiteet on lahutamatu temast ülal pidavast loodusest ja sügavalt tänulik selle eest. See ei ole folkloor folkloori pärast. See on aukartuse tehnoloogia, mida on põlvkondade jooksul lihvitud, et püsida õiges suhtes sellega, mis sind elus hoiab.
Koju tulek
Olgu see laps, kes on metsas jalgrattal vaba, saarlane, kes ujub igal hommikul meres, või kümme aeglast hingetõmmet looduse enda rütmis – kutse on sama. Mine õue. Liigu. Hinga. Lase puudel, tuulel ja veel teha seda, mida nad on meie heaks alati teinud, ammu enne kui meil oli selle jaoks sõnu.
Loodus ei olnud minu jaoks kunagi lihtsalt maastik. See on ravim. See on mälu. See on kodu.
Mine meiega sügavamale
Tutvu biodünaamilise hingamistöö ja trauma vabastamise (BBTRS®) koolitusega ja müofastsiaalse energeetilise vabastamise (MER®) koolitusega, vaata eelseisvaid kuupäevi Tallinnas ja Viljandimaal kalendrist või laadi alla meie tasuta e-raamat „The Issue Lives in the Tissue“.
Nisarga Eryk Dobosz on kehaterapeut ja koolitaja (BBTRS®, MER®, BCST, Lomi Lomi) ning Body Awareness Institute’i asutaja. See artikkel on mõeldud harimiseks ja enesehoiuks. See ei ole meditsiiniline nõuanne ega asenda arsti või terapeudi abi. Artikkel avaldati esmakordselt veebilehel nisarga8.com.